Meie kaasaegsete termoste leiutaja on briti teadlane Sir James Dewar, kes uurib vedelikke väga madalatel temperatuuridel. 1892. aastal kutsuti Dewar Briti Teaduste Instituuti "vedelgaasi" kursustele. Õppetöö paremaks muutmiseks palus ta enne minekut klaasitöösturil nimega Berger teha kahekihiline klaasmahuti ja täita kaks sapikivi kihti elavhõbedaga, et soojusülekannet oluliselt vähendada. Seejärel pumpas ta kahe kihi vahel õhu välja ja ilmus vaakumpudel. See vaakumpudel on maailmas esimene termos, mida nimetatakse "Dewariks". Suurbritannia Londoni Instituudis säilitatakse endiselt Dewari varaseid vaakumtooteid. Sel ajal ei pööranud Dewar tähelepanu vaakumpudeli leiutisele, vaid pööras suurt tähelepanu õhu väljatõmbamise teooriale ja taotles sellele teooriale patenti. 1902. aastal nägi sakslane Berger termoste potentsiaalset turgu, nii et ta hakkas termosid müüma. Kaks aastat hiljem võitis ta enda nimel termospatendi. Ta leidis, et klaaspudelit on väga lihtne puruneda ja pudeli kaitsmiseks oli väliskest valmistatud niklist. Algselt kasutati termosid peamiselt laborites, haiglates ja ekspeditsioonidel, hiljem sisenesid need järk-järgult igapäevaellu.
1904. aastal uuris Berliinis klaasnõusid puhunud töötaja Bourbon ja lisas Jura pudelile sooja vastuvõtva ümbrise, nii et turul on mahuteid kuuma kohvi või musta tee hoidmiseks ning mitmesugustel termospudelitel on kasutatud. See on üksteise järel välja tulnud. On leitud, et termoskorgi soojus on pudeli halvim osa. Hiljem asendasid inimesed korgi isolatsiooniefekti suurendamiseks paisutatud kummi- ja plastkorkidega.
